Kuidas valida mootorsaagi?
Autot ostes väljendub koonerdamine tagasilöökidega mugavuses ja võimsuses. Mootorsaagi valides on lugu täpselt vastupidi – liialt pika saelehega võimast tööriista ostes kurnad ennast, seejuures veel mitu korda rohkem. Algatuseks saab pihta rahakott ja hiljem näiteks kasutaja selg. Korraks peeglisse kiikamine aitab seda ilmselt vältida.
Aga millest siis juhinduda? Saagi ostes on tähtsaim endale selgeks teha, milleks seda õieti vaja on. Üldistades jagunevad saed kolme klassi: hobi-, universaal- ja profisaed. Erinevused nende klasside vahel on kaunis ähmased, kuid lihtsustatult võiksid olla järgmised.
Hobikasutaja all peetakse silmas inimesi, kes ostavad sae suvilasse, maakodusse või siis eeslinna. Nad vajavad seda tööriista näiteks aiahooldusel või ehitamise/remondi käigus.
Universaal- ehk talumehesae soetavad endale tavaliselt need, kes teevad oma suhteliselt tagasihoidliku küttepuude varu ise, kasutavad saagi hooldusraieks või ka väiksema koguse puude tükeldamiseks ehk järkamiseks.
Profisaag on mõistagi neile, kes teenivad sellega elatist, aga mõeldud ka kodusesse majapidamisse, kus aastane küttepuude tarvidus on suurem kui 50 ruumi ehk ruumimeetrit (ca 0,7 tihumeetrit).
Rohujuure tasand
Niisiis – millisesse nn kasti kuulud? Kui on vaja paar korda aastas tükeldada mõni lauajupp kaminasse ajamiseks või saagida maha kaks jämedamat õunapuuoksa, siis ilmselt hobikasutajate leeri.
Kui saag pole eluliselt vajalik, tõmbavad poes kindlasti pilku ka elektrilised mootorsaed, sest need on bensiinimootoriga masinatest pahatihti isegi mitu korda odavamad. Jah, aialippide tükeldamiseks või pliiatsite teritamiseks on need kindlasti sobivad, kuid suurema saarepuu mahavõtmine on neile juba liiga suur väljakutse.
Hea spikker on siinkohal paremate elektriliste saagide ketiõlituse paak – selle maht võib olla isegi
alla 20 milliliitri, kuid masina töötades kulub õli kiirelt. Elektriliste saagide ülekannetes on kerguse ja odavuse nimel tihti kasutusel komposiit- ehk plastmaterjalidest hammasrattad, mis ei kannata pikalt järjest töötamist. Koormuse all nende temperatuur kasvab, materjal kaotab soojenedes oma omadused ehk pehmeneb. Siis on üsna tõenäoline, et hambad kuluvad hammasratastel töö käigus lihtsalt ära.
Selliseid saage kasutatakse ehitustel materjali järkamiseks, kui seda tööd pole palju või ei saa näiteks müra tõttu kasutada mootorsaagi. Kuigi nende hooldus on mõnevõrra lihtsam, sööb selle edu ära kasutaja vähene mobiilsus ehk fakt, et pidevalt on vaja rippuda juhtme otsas. Kui tööd tuleb teha tihti ja siis ka ringi liikuda, tuleks elektriline saag küll unustada.
Tõsi, on üks erand. Nimelt hakkavad turule ilmuma esimesed vahetatavate akudega saed, mis sobivad ilmselt hästi ka hobikasutajale. Nendel on bensiinimootoriga saagide ees terve rida eeliseid ning vaid kaks miinust. Eeliste hulka tuleb lugeda väga hea võimsuse ja kaalu suhe, vähene vibratsioon ning väiksem inertsimoment, mis gaasi järsult lisades saagi käest minema püüab lennutada. Plusspoolel on kindlasti ka väiksem müra ja oluliselt väiksem hooldevajadus – ära jääb kütusesegu valmistamine, õhufiltri puhastamine ning ka karburaatori hooldus.
Miinuspoolelt tulevad aga meelde selliste saagide hind ja harjumatu tehnoloogia kettsaagide juures. Hind on võrreldav kallima universaalse tööriistaga ning kuna need saed alles jõuavad turule, on küsimärgi all ka akude võimsus ja nende kestvus.
Tänu kasutusmugavusele on vahetatavate akudega saed mõeldud arboristidele – need töömehed meenutavad alpiniste, kes hooldavad keerulistes oludes puid ning neid vajadusel ülalt alla langetavad. Nimetatud saagide hulgast leiab ka eriti hõlpsalt kasutatavaid ehk nn ühekäe-mudeleid.
Juurest kõrgemal
Universaalset või profisaagi ostes on ilmselt tähtsaim parameeter sae mootori võimsus, selle käepärasus ning kaal; viimane omakorda sõltub suuresti kasutatavast mootorist. Suur mootori töömaht üksi ei näita veel midagi – alles üsna hiljuti kasvatati saastenormidesse mahtumise nimel töömahtu ka hobisaagidel, kuid mootori võimsus sellest ei muutunud. Saagimisel kasutatakse valdavalt vaid kõrgemaid pöördeid. Seega mida väiksem on töömaht sarnase võimsuse juures, seda kiiremalt mootor reageerib ning seda mugavam on sellist saagi kasutada.
Nagu alguses öeldud, on kõige tähtsam teha selgeks oma tegelikud vajadused ning alles seejärel valida vastav mootor. Oluline on seegi, et profitööriistade puhul eeldatakse, et oskate ise teha kõiki hooldustöid – olgu selleks keti teritamine, õhufiltri vahetus/puhastamine või siis sae karburaatori hooldus. Üle investeerides teete enda elu nii otseses kui ka kaudses mõttes raskemaks.
Mootori võimsus määrab mingil määral ka kaalu – suurem ja võimsam mootor kaalub rohkem ning võimsamate saagide juures ei kasutata nii palju komposiitmaterjale kui väiksemate hobi- ja universaalsaagide juures. Oluline on veel õige pikkusega saelehe ehk juhtplaadi valik. Lühem juhtplaat tähendab kergemat saagi, mis väsitab vähem ning on näiteks laasimisel oluliselt mugavam ja käepärasem kasutada. Meie oludes kiputakse juhtplaadi pikkust sageli üle tähtsustama, ent näiteks põhjamaades on populaarseimad 13tollise juhtplaadiga saed (ca 33 cm). Eestis on millegipärast minevaim kaup kahe tolli võrra pikema juhtplaadiga mudelid (ca 38 cm). Juhtplaadid on ise koos ketiga hõlpsalt vahetatavad, kuid saagi ostes peaks jälgima ka antud mudelile soovitatavat juhtplaatide pikkuste vahemikku.
Hobikasutajale või talumeestele mõeldud väiksematel saagidel on muidki peidetud väärtusi, mis esmapilgul ehk hinna ja kaalu kõrval silma ei torka. Sellised asjad nagu tööriistavaba ketipingutus, kergkäivitus (abivedruga starter) ja väiksemast mootorist tulenev väiksem vibratsioon teevad algaja töömehe elu märksa mugavamaks. Oluline on veel passiivne ohutus – sae võimalik tagasilöök ei ole nii tugev kui pika juhtplaadiga võimsa profisae puhul. Väiksematel saagidel kasutatakse ka ohutumat ketti, mis jällegi vähendab vibratsiooni ning on väiksema tagasilöögiga.
Millist kütust valida?
Kuna siinkirjutajal said lõviküpsised otsa juba kaks kuud tagasi, siis proffidele igaks juhuks sae valimist ei õpetaks – neilt on meil kõigil vaid juurde õppida. Selle asemel keskendume muule vajalikule, alustades kütusest.
Mootorsae bensiiniks sobib suurepäraselt kõige tavalisem 95 või 95E, mis tuleb segada vastava seguõliga enamasti vahekorras 1 : 50. Vahekord ja valmistamine on vaja kindlasti kasutusjuhendist üle vaadata. Ideaalne, kui ostad kütuse segamiseks sae tootja selleks otstarbeks valmistatud seguõli, kuid sobib ka kahetaktiliste väikemootorite oma, millel on mootorsae valmistajapoolne heakskiit. Konkurendi tootesse ettenähtud seguõli ei maksa küll kütusesegus kasutada. Kindlasti ei tohi võtta ka kahetaktiliste paadi- ega mootorrataste tarvis väljatöötatud seguõlisid, samuti kõikelubavate racing-kirjadega võidusõiduks toodetud õlisorte.
Paljudel tootjatel on olemas oma valmis küttesegud, millesse on vastav õlikogus juba sisse segatud. Selline alkülaatbensiin tagab mootorile parima võimaliku määrimise koos lubatud võimsusega, kuid hind on mõistagi üsna soolane. Samas – hobikasutajale võib seda siiski soovitada. Kui tööde maht pole väga suur, on teemasse sisseelajal jälle üks peavalu vähem.
Pea sama tähtis neste on keti määrimiseks kasutatav õli. Siingi on rangelt soovitatav kasutada tootja valmistatud või tema soovitatud ketiõli sorte, pidades ostu korral meeles ka kasutamise aastaaega – kas suvine või talvine.
Üsna tihti võetakse keti määrimiseks töötanud mootoriõli, kuid see ei sobi selleks kohe mitte. Selline õli on oma määrimisomadused minetanud, töötades teistsugustel temperatuuridel ning lisaks kõigele muule ka määrib ja korjab rohkem mustust. Läbitöötanud mootoriõli võib sisaldada veel peenikest metallipuru, mis rikub nii ketti, õlipumpa kui juhtplaati.
Keskkonna säästmisest lähtuvalt pakutakse praegu saekettide õlituseks ka biolagunevaid taimseid õlisid, kuid neid saab soovitada eeskätt vaid neile, kellel saag on pidevalt töös. Pikalt seistes kipuvad sellise õli puhul keti lülid omavahel kinni jääma – lülid ei paindu pärast seismist ja kett on liialt jäik. Sellisel puhul tuleb kett pärast nõutavat hooldust tööd alustades tavapärasest tihedamini üle pingutada.
Varustus ja turvalisus
Mainekate tootjate saagidel on küljes palju vajalikku, mis kasutajat kaitsevad. Kindlasti ei tohi nende seadmete toimet alahinnata ning neid sae küljest eemaldada või siis saega töötada siis, kui midagi neist turvaseadmetest on rikkis. Hea näide on siinkohal Husqvarna TrioBrake’i-nimeline ohutussüsteem, mis tekitas turule tulles proffide seas nurinat, kuid nüüd võetakse järjest enam omaks. TrioBrake’i ketipidurdusega mudelid on üha populaarsem kaup.
Maakeeli tähendab TrioBrake seda, et peale tavapärase ketipiduri aktiveerimise viisi (vasaku käe ja inertsi abil) võimaldatakse kett seisata ka parema käega, lükates vastavat hooba ette. Viimane on oma ehituselt sellise kujuga, et valesid töövõtteid kasutades või saagi liialt kõrgele tõstes läheb kasutaja ranne vastu hooba ning rakendub ketipidur. See on sae viis sind hoiatada – kui sa pole vastaval koolitusel käinud või õppevideoid vaadanud, siis nüüd on küll viimane aeg seda teha.
Passiivse ohutuse poolelt on paremate tootjate saagidel veel stoppnupp mootori seiskamiseks, gaasipäästiku lukk ja ketipüüdja. Viimast on vaja juhuks, kui kett töötades puruneb või juhtplaadilt maha jookseb, nii et ärge unustage seda korrapäraselt pingutamast.
Turvalisuse poolelt on suur osa teha ka kasutajal endal: saemehe miinimumvarustusse peavad kuuluma vastavad saapad, püksid või säärised ning kindad ja kiiver kaitsevõrega. Õige saesaabas pole terasest ninaga kummik, vaid sellel jookseb jalatsi peal vastav komposiitmaterjalist lint, mis saeketi sinna sattudes kohe kinni pidurdab. Sarnast materjali kasutatakse ka pükste peale pandavate sääriste või pükste enda puhul. Kui teie turvavarustus on kasutamise käigus viga saanud, siis peab selle kohe asendama – uut jalga ei saa osta täna veel ühegi tootja valikust.
Pisike spikker
1 Osta tuntud kaubamärgi saag – väldi odavaid üksiküritajaid ja konsulteeri müüjaga. Muude parameetrite juures on oluline ka see, kuidas ühe või teise tootja saag teile kätte istub.
2 Ära pinguta üle – osta täpselt enda vajadustele vastav saag, lisakilod ja liialt pikk juhtplaat valmistavad vaid ebamugavust. Väiksematel saagidel on ka terve rida mugavusi – näiteks kergkäivitus või tööriistavaba keti kiirpingutus, mida suurematel profitööriistadel pole.
3 Hinda mootorit võimsuse, mitte töömahu järgi. KW ja hj on parameetrid, mis teevad töö ära reaalselt.
4 Tutvu sae kasutamist ja hooldust käsitleva materjaliga, pea neist nõuetest kinni ning kui vähegi võimalik, siis mine ka vastavale koolitusele. Minimaalselt kord aastas võiks saagi näidata vastavas hooldustöökojas.
5 Sae kasutamise juures on väga oluline terav kett. Õpi selle teritamine ära, jälgi selle pingsust ja õlita seda korralikult. Kui paned sae tööle, siis saab keti õlitust kontrollida väga lihtsalt – värske kännu kohal järsult gaasi lisades peab sellele maha jääma õline triip.
6 Ära tingi turvavarustusega – ka saagi ostes vali selline mudel, millel on peale tavapärase ketipüüdja lisakaitse käepidemel.